Mis saab homme? Töö

Mis juhtub aastal 2020?

Nagu ulmefilmidest teada siis 2020 teevad kogu töö ära robotid. Inimesed lendavad niisama hõljukautodega ringi ja söövad lõunaks pisikese tableti mis katab kogu nende päevase energiavajaduse. Neid viimaseid tablette vist juba liigub ka, peale mida algab hõljukautoga sõit. Nali naljaks, siis aastal 2020 töötame samamoodi nagu 2019, 2000 ja arvatavasti ka 2030.

Teagi, kas see algus oli nüüd optimistlik või pessimistlik, aga suures plaanis on töö ikka töö, samas väikses plaanis on kogu aeg kõik väikeses muutumises. Kus katsetatakse lühemaid tööpäevi või lühemat töönädalat, kus makstakse iga nädal palka. On tekkinud töövahendus portaale ja keskkondi, mille kaudu saad teha erinevaid töid enda valitud aegadel ja mahus.  Samuti on hakatud pisut rohkem mõtlema töökeskonnale. See kõik on muidugi pinnavirvendus, aga positiivses suunas.

Lumehelbekeste generatsiooni vormirõivas

Kuna üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis kohe järgneb siin kakstuhat sõna. Juhatan need enne mõne lausega sisse. Daamid ja härrad, saadaval on Lumehelbekeste põlvkonna vormirõivad – naiste, meeste ja laste t-särk ja pusa on saadaval Amazonis. Miks Amazonis? Sest siis saab ka välismaal elav lumehelbeke lihtsasti  omale särgi tellida ja Eestisse saab samuti saata päris kiiresti. Pealegi on hind väga hea ja kogu see uhke kujundus kannab tiitlit Eesti Disain. Nii, et olge lahke, potentsiaalne ükssarvik on majas.

Mis saab homme? Osa 1

Viimasel ajal on mitmel korral jäänud uudisteportaalides kolades silma pisut konarlikke ja hüplikke koolikirjandi moodi tekste. Kuna tänapäev süvenemist ei eelda, ei vaevunad ma ise ka esialgu uurima, millega tegu. Praegu kohati levivat ülimat kriitilisust igasuguse “peavoolu meedia” suhtes ma ka viljele – lihtsalt lugesin, imestasin ja jätsin sinnapaika.

Sattusin näiteks lugema artiklit, kus autor muretses eesti keele säilimise ja kasutamise pärast, peale mõnda selleteemalist lõiku tuli aga jutuks see, et elektriautod pole üldse nii head ja keskkonna säästlikud, kui räägitakse. Või just äsja lugesin lugu, kuidas kõik töötavad nüüd moodsalt, läbi äppide(tundus, et autor ise päris täpselt ei teadnud, millest ta kirjutab, aga see teda ei pidurdanud) ja et keegi tulevikule ei mõtle.

Moejuttu: 90dad on tagasi

Kiire sööst moemaailma, et sealt kohe tervema ja tugevamana väljuda. Tegelikult ei ole ka päris kindel, kas hetkel on 90dad moes või mitte, aga lihtsalt vahemärkusena annan teada, et vähemalt Eestis pole 90dad kuhugi kadunud. Selge, et see pole ainult antud ajastu küsimus, aga tore, et Kalamaja ja Kesklinna noored käivad riides niisamuti, nagu elupõlised bussioote paviljoni härrad, et esimene ja teine Eesti käivad ühe sama dressika ja tagiga. Saan aru, et see mood ongi peen ja tundega asi, ja suurem osa hetkel väga moekaid inimesi ise seda veel ei taipagi. Muusika osas on seis sama, et pole jõudnud veel need 90dad äraminnagi kui juba jälle moes.

Palga ja tööjuttu. Käisin töövestlusel

Kuna kirjutamisega alustamine on osutunud jube raskeks, jätan sissejuhatuse tegemata ja sööstan kohe poolelt sõnalt enda jutule sisse. Teen lühidalt ja segaselt, kui tuleb välja, siis lühidalt ja konkreetselt.

Lugesin Geeniusest artiklit, miks Eesti firmad ei avalikusta töökuulutuses palganumbrit. Kuna vahepealkirjad olid väga pilkupüüdvad, ei õnnestunud artiklile korralikult keskendudagi. Parimad palad, miks ettevõte ei avalda pakutavat palka töökuulutuse juures olid: “töötasu järgi tehtud valik ei garanteeri rahulolu”(Rimi) ja “muidu kandideeriksid inimesed tööle ainult palga pärast”(G4S).  Tsiteerides iseennast, ütleks, et “Uskumatu lugu”.